Maleolümpiamängude ajalugu: Eesti naised olümpiaturniiril

Print

Kui varasemates malenurkades oleme vaadelnud Eesti meeste käekäiku senistel maleolümpiatel nii iseseisva riigi eest mängides kui ka NSV Liidu või mõne teise riigi eest mängides ajal, mil Eesti oli okupeeritud, siis seekord vaatleme, kuidas on läinud Eesti naistel sel suurvõistlusel. Kõigepealt tuleb muidugi märkida, et Eesti naiste (naiskonna) debüüt maleolümpiamängudel sai võimalikuks alles siis, kui Eesti Vabariik 20. augustil 1991. aastal taas iseseisvaks riigiks kuulutati.

Põhjuseid, miks Eesti naised alles 1992. aastal maleolümpial esmakordselt kaasa mängisid, on mitmeid. Kui Eesti mehed saavutasid esimese Eesti Vabariigi ajal aastail 1935-1939 maleolümpiamängudel häid tulemusi, siis naistel selline võimalus puudus, sest toona naistele eraldi maleolümpiamänge lihtsalt ei korraldatud (esimene naiste olümpiaturniir toimus alles 1957. aastal Hollandis Emmenis). Tegelikult oli ka Eesti naiste mängutase (nagu kogu maailma naiste mängutase) enne XX sajandi keskpaika alla igasugust arvestust – naiste male hakkas hoogsalt arenema alles pärast II maailmasõda.

Teine oluline põhjus, miks Eesti naised ei jõudnud olümpiaturniirile enne 1992. aastat, peitub tõsiasjas, et meie naised ei suutnud murda end NSV Liidu koondisse nagu see õnnestus Paul Keresel ja Jaan Ehlvestil. Konkurents oli kahjuks üle jõu käivalt tugev.

Nagu oli NSV Liidu meeskond suurriigi eksisteerimise ajal maleolümpiamängudel pea alati esimene, nii oli samamoodi suveräänne valitseja ka NSV Liidu naiskond. Seega: kui mõnel Eesti naisel õnnestunuks jõuda NSV Liidu naiste malekoondisse, siis tähendanuks see üsna tõenäoliselt ka olümpiavõitjaks tulekut. NSV Liidu koondisse kuulumine tähendanuks ühtlasi maailma absoluutsesse tippu kuulumist.

Esimesed etteasted õnnestusid igati

Nagu juba eespool märgitud, mängis Eesti naiskond maleolümpial esmakordselt 1992. aastal, mil olümpiaturniir toimus kaugel Filipiinidel Manilas. Eesti naiskond läks oma esimesele tõsisemale võistkondlikule väljakutsele vastu koosseisus (laudade järjekorras): Tatjana Fomina, Monika Tsõganova, Maaja Ranniku ja varus Tuulikki Laesson. Et tegu oli esimese suurema võistkondliku jõuprooviga, kus iseseisva riigi eest mängiti, siis on üsna mõistetav, et enne maleolümpia algust puudus konkurentide ja enda mängutugevusest selge ülevaade. Loomulikult mindi aga välja eesmärgiga saada maksimaalselt hea tulemus ja tagajärje üle ei tulnud mingil määral häbi tunda – Eesti naiskonna debüüt lõppes 24 punktiga 42st ning tubli 10.-12. koha jagamisega 62 naiskonna seas.

Järgmisele olümpiaturniirile sõitis Eesti naiskond juba suurte lootustega, sest tuleproov oli ju igati õnnestunud. 1994. aastal toimus maleolümpia Eesti jaoks praktiliselt koduõuel, sest Venemaa pealinn Moskva pole ju teab mis kaugel. Moskvasse sõideti koosseisus (laudade järjekorras): Monika Tsõganova, Tatjana Fomina, Leili Pärnpuu ja varus Tuulikki Laesson.

Ehkki lootused olid suured, suutsid Eesti naised pöidlahoidjate ootusi isegi ületada ja lõpetasid suurepärase tulemusega – koguti 24,5 punkti 42st, mis tähendas 6.-8. koha jagamist 81 naiskonna seas. See on tulemus, milleni pole Eesti naiskond enam hilisematel olümpiaturniiridel küündinud ja on vägagi küsitav, kas nii hea tulemuseni enam üldse jõutaksegi.

Naiskonna tulemustes on täheldatav langustrend

1996. aastal toimus maleolümpia Armeenias Jerevanis. Eesti mängis koosseisus (laudade järjekorras): Tuulikki Laesson, Tatjana Fomina, Leili Pärnpuu ja varus Kaja Paidla. Tulemuse üle pole põhjust häbi tunda: koguti 23,5 punkti 42st, mis lõpuprotokollis tähendas 13.-22. koha jagamist 74 naiskonna seas.

Ka 1998. aastal Venemaa alluvusse kuuluva Kalmõkkia pealinnas Elistas toimunud maleolümpial mahtusid Eesti naised veel kahekümne parema hulka. Naiskond mängis koosseisus (laudade järjekorras): Monika Tsõganova, Tatjana Fomina, Tuulikki Laesson ja varus Leili Pärnpuu. Tulemuseks saadi 22 punkti 39st, millega jagati 16.-20. kohta 72 naiskonna seas.

2000. aastal mängiti maleolümpia Türgis Istanbulis. Eesti naiskond kahjuks enam kahekümne parema hulka ei mahtunud. Koosseisus oli võrreldes varasemate aastatega toimunud vähe muutusi, mängiti järjestuses Monika Tsõganova, Tatjana Fomina, Leili Pärnpuu ja varus Viktoria Baðkite. Tuleb märkida, et esmakordselt pääses naiskonda nooruke Baðkite, kellest on saanud hiljem alaline koondislane. Eesti naiskond kogus Istanbuli maleolümpial 22,5 punkti 42st ja jagas 21.-29. kohta 86 naiskonna seas. 2002. aastal Sloveenias Bledis toimunud olümpiaturniiril Eesti naiskond ebaõnnestus. Naiskonda kuulusid (laudade järjekorras): Tatjana Fomina, Leili Pärnpuu, Viktoria Baðkite ja varus Margit Brokko-Olde. Ehkki koguti täpselt pooled võimalikest punktidest ehk 21 punkti 42st, tähendas see vaid 42.-50. koha jagamist 89 naiskonna seas – koht, millega pole kindlasti mitte põhjust rahul olla.

Ka viimati 2004. aastal Hispaanias Calvias toimunud olümpiaturniir ei pakkunud Eesti naiskonnale eriti palju rohkem põhjust rõõmustamiseks. Naiskond maletas koosseisus (laudade järjekorras): Viktoria Baðkite, Leili Pärnpuu, Tuulikki Laesson ja varus Margit Brokko-Olde. Lõpuprotokolli kanti Eesti naistele 22 punkti 42st, millega jagati 33.-36. kohta 87 naiskonna seas.

Eelneva põhjal võib teha järelduse, et Eesti naiskond taandub maleolümpiamängudel tasapisi, kuid kindlalt, maailma mastaabis üha enam tahapoole. Põhjuseid on siingi mitmeid. Esiteks tuleb märkida, et naiste male on maailmas jätkanud XX sajandi keskpaigas alguse saanud jõudsat arengut. Teiseks tuleb tõdeda, et Eesti naiskonna koosseisus on aastate jooksul toimunud vähe muutusi – aastast aastasse korduvad varasemast tuttavaks saanud nimed. Kui 1990. aastate alguses olid mitmed naiskonna liikmed veel noored ja ambitsioonikad, siis tasapisi on neile aastaid lisandunud ning elumured on võib-olla ka veidi motivatsiooni kärpinud. Kolmandaks tuleb kurbusega nentida, et naiste konkurentsis pole Eestis märgata hea mängutasemega noorte pealekasvu. NSV Liidu kooliga mängijad on endiselt noorematest selgelt paremad ja hõivavad seega teenitult koondisekohad. Viimastel aastatel on venematele mängijatele suutnud tõsiselt kandadele astuda vaid Viktoria Baðkite.

Siinkohal tahaksingi maleolümpiamängude ajalugu käsitlevale lugude sarjale punkti panna. Eestlaste käekäigust senistel olümpiaturniiridel on antud põhjalik ülevaade, järgmise malenurgaga jõuame juba kaasaega ja võtame vaatluse alla tänavu 20. maist kuni 4. juunini Itaalias Torinos toimuva maleolümpia. Torinos mängivad traditsiooniliselt kaasa nii Eesti mees- kui ka naiskond, kuidas Eesti esindustel seekord läheb, sellest juba pikemalt järgmises malenurgas.