Maleolümpiamängude ajalugu: eestlased olümpiavõitjaks

Print

Rahvusvaheline Maleliit (FIDE) suutis korraldada kahe maailmasõja vahelisel ajal aastatel 1927-1939 kaheksa suurepäraselt läbi viidud meeskondlikku maleolümpiat. Kõigist neist olümpiaturniiridest oleme juba kirjutanud, tänases malenurgas anname lühikese ülevaate maleolümpiamängudest, mis toimusid ajal, mil Eesti oli NSV Liidu poolt okupeeritud.

Ilusa maleolümpiate traditsiooni katkestas II maailmasõda, kuid vaevalt oskasid malesõbrad aimata, et traditsioon katkeb koguni üheteistkümneks pikaks aastaks. Järgmine maleolümpia pärast eestlastele edukat Buenos Airesi olümpiaturniiri 1939. aastal toimus alles 1950. aastal Jugoslaavia linnas Dubrovnik. Sealtpeale on suur võistkondlik malepidu toimunud iga kahe aasta järel.

Paul Keres – seitsmekordne olümpiavõitja

1950. aastal oli II maailmasõda küll juba aastate tagune ajalugu, kuid poliitika jättis endiselt maleolümpiale jälje. Kuna sotsailismimaadele ei olnud vastuvõetav olümpiaturniiri Jugoslaavias toimumine (sealse liidri Tito isikuga seoses), siis otsustati ühiselt Dubrovniki maleolümpiat boikoteerida. Osavõtvate riikide arv piirdus seetõttu vaid 16-ga, väljaspoolt Euroopat olid saabunud Argentina, USA, Tðiili ja Peruu. Pärast lõppenud sõda oli üsna ebaselge, kes millisel kohal malemaailmas paikneb. Võrdlemisi riskantne tegevus oli favoriitide ennustamine, sest vahepealsete 11 aasta jooksul, mil maleolümpiamänge ei korraldatud, oli toimunud üsna vähe olulisi turniire ja puudus täpne ülevaade osalejate mängutugevusest.

Koduseinte toel tulid võitjaks Jugoslaavia maletajad, koondisse kuulusid Svetozar Gligoric, Vasja Pirc, Petar Trifunovic, Braslav Rabar, Milan Vidmar juunior ja Stojan Puc. Järgmine maleolümpia toimus 1952. aastal Soome pealinnas Helsingis. Sama aasta suvel vahetult enne maleolümpiat olid Helsingis lõpule jõudnud XV suveolümpiamängud, nii et maailma mastaabis väikeriik Soome korraldas ühel aastal kaks olümpiat.

Alates Helsingi maleolümpiast hakkas osavõtvate meeskondade arv jälle tasapisi kasvama. Helsingisse saabus 25 võistkonda ja esmakordselt osales ka ülitugev NSV Liidu koondis, kes vaatamata maailmameister Mihhail Botvinniku puudumisele oli siiski selge favoriit.

NSV Liidu koondise esimesel laual mängis eestlane Paul Keres ja võistkonna koosseisu kuulusid vaid tähtmängijad – lisaks Keresele mängisid kaasa Vassili Smõslov, David Bronstein, Jefim Geller, Isaak Boleslavski ja Aleksander Kotov.

NSV Liidu koondisele võinuks võistkonna koosseisu vaadates juba enne olümpiaturniiri algust kuldmedalid kaela riputada, siiski kujunes NSV Liidu üleolek algselt prognoositust väiksemaks. Selle üheks põhjuseks oli tõsiasi, et esimesel laual kogus Keres vaid veidi üle 50% punktidest, temalt oodati kindlasti palju enamat. Teine põhjus oli loomulikult see, et teised medalistid Argentina ja Jugoslaavia mängisid väga hästi.

Helsingis võitnud NSV Liit valitses seejärel maleolümpiatel vääramatult aastakümneid. Nii õnnestus Keresel NSV Liidu koondisega tulla veel maleolümpiavõitjaks 1954. aastal Amsterdamis, 1956. aastal Moskvas, 1958. aastal Münchenis, 1960. aastal Leipzigis, 1962. aastal Varnas ja 1964. aastal Tel Avivis.

Keres mängis eelpool nimetatud olümpiatel meeskonna kolmandal või neljandal laual ja näitas pea alati oma laual parimat resultaati. Seega oli tema panus edaspidistes NSV Liidu koondise võitudes väga suur. Kokku õnnestus Keresel tulla seega seitsmekordseks olümpiavõitjaks, lisaks üks pronks iseseisva Eesti koondisega 1939. aastal Buenos Airesist.

Jaan Ehlvesti tõus olümpiavõitjaks

NSV Liidu koondise võitude seeria jätkus ka pärast seda, kui Keres koondisse enam ei mahtunud. Nii tõestati järjekindlalt iga kahe aasta tagant maailmale, millisest riigist tulevad parimad maletajad. Suveräänselt valitseti kuni aastani 1976, sel aastal toimus maleolümpia Iisraelis Haifas ja NSV Liidu koondis jättis sinna kohale sõitmata. Vabaks jäänud esikoha hõivasid USA maletajad.

Kahe aasta pärast Argentinas Buenos Airesis toimunud maleolümpial oli aga NSV Liidu koondis taas kohal. Kuid just sel turniiril sündis maleolümpiamängude ajaloo üks üllatavamaid tulemusi – nimelt jäi NSV Liit Ungari järel teiseks.

Ungari meeskonna viisid ajaloolise võiduni rahvusvahelised suurmeistrid Lajos Portisch, Zoltan Ribli, Gyula Sax, Andras Adorjan, Istvan Csom ja Laszlo Vadasz. Samal ajal kui NSV Liidu koondise eest mängisid eksmaailmameistrid Boriss Spasski ja Tigran Petrosjan, lisaks Lev Polugaevski, Boriss Gulko, Oleg Romaniðin ja Rafael Vaganjan. Ehkki ungarlased kaotasid omavahelise matði, olid nad turniiri lõpuks siiski punktiga NSV Liidu esindajatest ees.

Rohkem NSV Liidu maletajad endale sellist ´eksitust¡ enam ei lubatud ja suveräänselt valitseti kõigil järgnevatel maleolümpiamängudel – kuni suurriigi lagunemiseni. Viimane võit NSV Liidu nime all saadi 1990. aastal Jugoslaavias Novi Sadis toimunud olümpiaturniiril.

Kui eelnevalt rääkisime Kerese edust maleolümpiatel, siis 1988. aastal suutis veel teinegi eestlane tulla NSV Liidu koondise koosseisus maleolümpiavõitjaks. Kreekas Thessalonikis toimunud olümpiaturniiril osales Jaan Ehlvest, ta oli NSV Liidu koondises esimene varumängija. Põhimeesteks olid toona Garri Kasparov, Anatoli Karpov, Artur Jussupov ja Aleksander Beliavski ning varus oli lisaks Ehlvestile veel Vassili Ivantðuk.

Eelnev ülevaade andis aimu eestlaste käekäigust maleolümpiatel ühes NSV Liidu koondisega. Samas ei saa aga unustada, et II maailmasõja tõttu oli eestlasi paisatud elama üle terve maakera. Nii ei olegi imestada, kui eestlased ei teinud maleolümpiatel kaasa mitte ainult NSV Liidu koondises.

Uus-Meremaa eest mängis näiteks kümnel maleolümpial rahvusvaheline meister Ortvin Sarapuu (22.01.1924 Narva – 13.04.1999 Auckland). Sarapuu kuulus saareriigi malemeeskonda aastatel 1970-1992 (ta ei osalenud olümpiaturniiridel 1976. ja 1990. aastal). Sarapuu on ainulaadne persoon veel seetõttu, et ta võitis või jagas esikohta kahekümnel Uus-Meremaa maletðempionaadil – selle tulemusega on mees läinud Guinessi rekordite raamatusse. Huvitav on fakt, et sarnaselt Sarapuule tegi kümnel maleolümpial kaasa ka Keres, lisaks osales Keres veel ka niinimetatud vaheolümpial Münchenis 1936. aastal. Oli aga veel üks eestlane, kel õnnestus ajal, mil Eesti kuulus NSV Liidu koosseisu, mängida maleolümpiamängudel. Nimelt mängis Prantsusmaa meeskonnas 1974. aastal Prantsusmaal Nices ja 1976. aastal Iisraelis Haifas toimunud maleolümpiamängudel vahetult pärast II maailmasõda Kanadas sündinud eestlane Alar Puhm.

Järgmisel nädalal anname malenurgas ülevaate sellest, kuidas on Eesti esindusel läinud maleolümpiamängudel alates aastast 1992 – see tähendab käisitleme perioodi, mil Eesti mängis kaasa taas iseseisva riigina.