Maleolümpiamängude ajalugu: Eesti vaevaline tee olümpiale

Print

Tänases malenurgas jätkan lugude sarja, mis pühendatud maleolümpiamängudele. Teatavasti toimuvad tänavu 19. maist kuni 5. juunini Itaalias Torinos järjekordsed maleolümpiamängud, kus teevad kaasa ka nii Eesti mees- kui naiskond. Täna saavad lugejad teada, kuidas ja milliste raskustega võideldes jõudis Eesti koondis esmakordselt olümpiaturniirile.

Eesti osavõtt jäi puuduva raha taha

Eelmises malenurgas kirjutasin pikemalt esimesest ametlikust maleolümpiast, mis toimus 1927. aastal Suurbritannias Londonis ja kõigest sellele eelnenust. Teise maleolümpia korraldamiseni jõuti juba aasta hiljem – 1928. aastal kogunesid osalejad Hollandisse Haagi. Seal osales esmakordselt ka üks kolmest Balti vabariigist – olümpiadebüüdi tegi Läti, 17 osavõtja riigi seas lõpetas Läti 14. kohaga.

Haagis kaitses edukalt Londonis saavutatud olümpiavõitu Ungari meeskond (Geza Nagy, Endre Steiner, Arpad Vajda, Kornel Havasi), ehkki nad olid sunnitud mängima ilma oma tollase suurima staari Geza Maroczyÿta.

Kolmas maleolümpia toimus Saksamaal Hamburgis 1930. aastal, ühtlasi tähistati selle olümpiaga Hamburgi maleklubi sajandat sünnipäeva. Osalejate arv kasvas võrreldes eelmise maleolümpiaga ühe riigi võrra.

Kurva faktina peab aga mainima, et ainsa Balti riigina ei mänginud Hamburgis just Eesti – selline kurb traditsioon jätkus kuni 1935. aasta Varssavi maleolümpiani. Oma debüüdi teinud Leedu meeskond sai 14. koha, täpselt sama kohaga debüteeris Läti kaks aastat varem. Läti tõusis Hamburgis lõpuks 10. kohale.

Kuna Rahvusvaheline Maleliit (FIDE) loobus amatööride ja elukutseliste maletajate eristamisest, siis see tagas ka võistluse populaarsuse kiire kasvu. Turniirile registreerisid end paljud tuntud mängijad eesotsas maailmameister Aleksander Aljehhiniga, kes mängis esmakordselt Prantsusmaa meeskonnas.

Võitjana väljus heitlusest Poola (Akiba Rubinstein, Ksawery Tartakower, Dawid Przepiorka, Kazimierz Makarczyk, Paulin Frydman), kuid seda vaid tänu ungarlaste ebaedule viimases voorus. Kahel esimesel maleolümpial võidutsenud Ungari kaotas lõpuvoorus mõnevõrra üllatuslikult seitsmendana lõpetanud Hollandile ja lubas seega Soome alistanud Poolal endast mööduda.

Neljas maleolümpia toimus Tðehhoslovakkias Prahas 1931. aastal. Jätkus traditsioon, et iga maleolümpiaga kasvab osalejate arv ühe võrra. Turniiri vastu näitas huvi üles küll 22 riiki, kuid kohale saabus neist vaid 19 (Belgia, Eesti ja Soome loobusid). Endiselt oli Baltikumi ainus puuduja Eesti. Osalemissoov oli eestlastel küll olemas, kuid sõiduraha jäi leidmata. Vähemalt jõuti nii kaugele, et Eesti sai FIDE liikmeks.

Huvitav on fakt, et vaatamata Eesti meeskonna puudumisele mängis kaasa valitsev Eesti meister Vladas Mikenas. 1930. aastal Tallinnas peetud tiitlimatðis oli ta alistanud Johannes Türni ja saanud Eesti meistriks. 1931. aastal oli aga päritolult leedulane Mikenas elama asunud oma vanemate kodumaale ja kaitses nüüd Leedu värve.

Prahas võitis USA (Isaac Kashdan, Frank James Marshall, Arthur William Dake, Israel Albert Horowitz, Herman Steiner). Üllatav oli varasemate maleolümpiate parima Ungari tagasihoidlik etteaste.

Eesti olümpiadebüüt sai teoks Varssavis 1935

Viies maleolümpia toimus Inglismaal Folkestones 1933. aastal. Maleolümpia jõudis ringiga tagasi oma sünnikoju Inglismaale. Osavõtvaid riike oli seekord vähem kui kunagi varem – vaid 15, kuigi huvi oli üles näidanud 18 riiki (kohale jäid saabumata Argentina, Eesti ja Hispaania). Osavõtjate arvu langus oli tingitud juba mitu aastat kogu maailma laastanud majanduskriisist.

Kurioosse episoodina võib märkida, et turniiritabelis Eesti siiski figureeris. Kui uurida mõningaid Folkestoneÿi maleolümpia kohta avaldatud tabeleid, siis selgub, et Eesti meeskond kaotas kõik matðid ja sai kogusummas null punkti. Tegelikult Eesti meeskond olümpiale ei sõitnudki, kuid Eesti Maleliit unustas sellest olümpiakomiteele teatamast. Nii esineski Eesti turniiritabelis nullide seeriaga. Enamikus hilisemates maleolümpiamänge käsitlevates materjalides Eestit siiski enam tabelisse kantud pole.

Esikoha sai taas USA (Isaac Kashdan, Frank James Marshall, Reuben Fine, Arthur William Dake, Albert Simonson). USA hõivas liidripositsiooni kohe alguses, kuid palju ei puudunud, et viimases voorus oleks Tðehhoslovakkia endast mööda lastud. Tðehhoslovakkia jäi enne viimast vooru USAst maha küll 2,5 punktiga, kuid ees ootas omavaheline duell, mis pidi võitja lõplikult paika panema.

Tðehhoslovakkia läks matði juhtima 2,5:0,5 ja kõik sõltus viimasest pooleliolevast partiist ameeriklaste veterani Marshalli ja Karel Treybali vahel. Marshallile piisas USA esimeseks toomiseks viigist, kaotus võrdunuks seevastu katastroofiga. Lõpuks Marshall koguni võitis ja kindlustas seega USA-le esikoha.

Kuues maleolümpia toimus Poola pealinnas Varssavis 1935. aastal. Varssavis figureeris teiste võistkondade seas ka esmakordselt Eesti koondis eesotsas Paul Keresega. Varssavi sündmustest pikemalt juba järgmisel korral.