Veel kohtunike rollist võistlustel

Print

Järgnevalt avaldan oma arvamuse ja seisukohad seoses eelmise nädala Eesti Spordilehe malenurgas kirjutatuga. Minu teada loetakse heaks tavaks kellestki kirjutades selle isikuga enne kohtuda ja ära kuulata, mis tal on öelda tekkinud probleemi kohta. Kohtuniku pädevust ei saa määrata ´kannatanud¡ poole treeneri või ajakirjaniku arvamuse alusel. Asja vürtsikamaks tegemiseks lisati juurde isegi foto: vaadake kõik, see ongi see loll kohtunik. Peatume nüüd veidi asjaolude sisulisel küljel.

Tõepoolest, võib-olla oleksin pidanud tõesti eirama MK Šahh & Garde II kapteni Andrei Frolovi ja Eesti Maleliidu juhatuse esimehe, hr Hendrik Olde nõudmisi ja viima asja vaidlustamiseni Eesti Maleliidu juhatuses, kus formaalse käsitluse korral oleks ma arvatavasti jäänud kaotajaks pooleks (jutt käib Eesti noorte võistkondlike meistrivõistluste viienda vooru partiist Ivo Adermann – Georgi Mahmurov, kus Adermannil vibreeris taskus mobiiltelefon ja talle määrati selle eest kaotus). Kus on siis ikkagi õigus?

Rahvusvahelise Maleliidu (FIDE) malekoodeks ütleb oma eessõnas, et koodeks ei saa haarata kõiki võimalikke olukordi, mis võivad mängu käigus tekkida, ega reguleerida kõiki korraldusküsimusi. Antud juhtumi kohta on koodeksis öeldud (vt artikkel 12.2 b): ´On rangelt keelatud tuua mängualale mobiiltelefone või muid kohtuniku heakskiiduta elektroonilisi sidevahendeid. Kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal mängu ajal, kaotab see mängija partii. Vastasmängija tulemuse määrab kohtunik.¡

Mina kui peakohtunik ei keelanud kaasa võtta mobiiltelefone. Nõudsin ainult nende väljalülitamist. Vastavalt koodeksile on mul selleks õigus. Telefon ei helisenud, vaid teatas korrespondendile vibreerimise teel kõnest. Mängija lahkus mängualalt ilma kohtuniku loata, millega rikkus koodeksi artiklis 12.5 sätestatud käitumist. Mina karistasin mängijat viie minutilise mõtlemisaja vähendamisega.

Formaalselt punkti 12.2 b justkui ei oleks rikutud, kuid sisuliselt on see mõeldud info edastamise mittelubamisele mängitava partii kohta ja selles suhtes oleks võinud kohe partii katkestada. Aga kõne oli malevälistel teemadel ning seaduserikkuja oli turniiri mängides noor ja kogenematu. Seepärast saigi rakendatud artikli 12.5 rikkumist.

Tunnistan ennast süüdi, et allusin välisele survele ja muutsin oma esialgset otsust, aga tol momendil ei leidnud ma surveavaldajatele küllaldaselt argumente oma tegevuse õigustamiseks. Mulle selgitati, et vibreerimine ja helisemine on üks ja seesama. Aga kas ikka on? Minu arvates sellised asjad peaksid kajastuma turniiri juhendis. Puudulikust juhendite kirjutamisest on olnud juttu mitmel tasandil, aga asi on visa paranema. Halva juhendi tõttu oli skandaal ka tänavu märtsis toimunud meeste võistkondlikel meistrivõistlustel, misjärel Margus Sööt teatas Eesti Spordilehe malenurgas 30. märtsil, et kohtunik eksis. Ei eksinud ta midagi, eksisid juhendi kirjutajad. Kahjuks jäi minu vastulause toona avaldamata.

Nüüd resultaadist eksinud mängija vastasele. Euroopa kohtunike praktikas kaotust talle ei märgita mitte kunagi. Kui alles on jäänud kuningas või matistamiseks mittepiisav hulk materjali, siis märgitakse tulemuseks viik, teistel juhtudel võit. Konkreetsel juhul oli küll mustal halvem seis, kuid edasises mängu käigus võib kõike juhtuda, eriti ajadefitsiidi puhul nagu see oli valgel vaidlusaluses partiis. Tahaksin märkida veel, et vankrite lõppmängus kaotas Garri Kaspaarov Vladimir Kramnikule küllaltki süütus olukorras. Mida siis veel rääkida teise järgu maletajate tasemel olevast partiist.

Kunagine maailmameister Mihhail Botvinnik kirjutas oma eessõnas 1977. aastal ilmunud kohtunike käsiraamatule: ´On aga ka raskemaid olukordi, kus kohtunik peab langetama otsuse originaalses situatsioonis, mida koodeks ette ei näe. Sel juhul ei piisa reeglite teadmisest, seadustähe tundmisest – vaja on mõista selle vaimu. Vaja on kohtuniku annet ja kogemust.¡ Ma ei hakka rääkima oma andest, aga kogemusi on mul pool sajandit.

Aare Võsu

Venemaa maailmameistriks

Iisraelis Beer Shevas toimusid 1.-10. novembrini võistkondlikud maailmameistrivõistlused. Osales üheksa neljaliikmelist võistkonda, lisaks kaheksale meeskonnale mängis kaasa ka Hiina naiskond. Mängiti ringsüsteemis st kõik mängisid kõigiga korra. Turniir kulges ülimalt huvitavalt.

Hiina meeskond alustas väga hästi, nad võitsid esimesed kuus matði ja edestasid 2. kohal olevat ja samuti kuus esimest matði võitnud Venemaad enne kahte viimast vooru nelja punktiga. 8. voorus kaotasid Hiina mehed aga Armeeniale 1,5:2,5, Venemaa võitis samal ajal Hiina naiskonna 3:1. Viimases voorus kohtusid Venemaa ja Hiina mehed omavahel, Venemaa vajas esikohale tulemiseks 3,5:0,5 võitu ja sellega tuldi ka toime.

Maailmameistriteks krooniti Pjotr Svidler, Aleksei Drejev, Aleksander Griðtðuk, Aleksander Morozevitð, Jevgeni Barejev, Sergei Rublevski.

Tulemused: 1. Venemaa 22 punkti (+8, =0, -0), 2. Hiina mehed 21,5 (+6, =0, -2), 3. Armeenia 18,5 (+4, =3, -1), 4. Ukraina 17,5 (+4, =1, -3), 5. USA 16,5 (+3, =2, -3), 6. Iisrael 14,5 (+2, =1, -5), 7. Gruusia 13,5 (+2, =1, -5), 8. Kuuba 13 (+1, =3, -4), 9. Hiina naised 7 (+0, =1, -7).

Margus Sööt