Killukesi möödunud sajandi keskpaiga maleelust Kohtla-Järvel

Print

Kohtla-Järvel oli malemäng pärast II maailmasõda populaarne. Malet mängisid nii õlivabrikute ja elektrijaama töölised ning ametnikud kui ka kooliõpilased. Allakirjutanu sai koolivendade toel käigud selgeks 1946. aastal ja võttis järgmisel aastal osa esimestest võistlustest.

Kui varem oli mängitud linna rahvamajas, siis nüüd leiti ruumid tuletõrjedepoo valveruumis, kus 14 maletaja osavõtul viidi läbi Kohtla-Järve “Kalevi” maletšempionaat. Selle võitis kohaliku tehnikumi õpilane Johannes Kangur. Malekellasid linnas veel polnud, seepärast käis võistlus ajakontrollita. Mäletan, et suuri probleeme ei tekkinud. Ainult üks võistleja, õlivabrikute vanemelektrik Eino Tamm, kaldus pikemalt mõtlema, mistõttu partner pidi silmas pidama, et partii temaga võib kesta südaööni. Mängupaiga peremehi see ei häirinud – tuletõrje töötas ööpäevaringselt.

Vaatamata malekellade puudumisele korraldati ka välkturniire. Ajakontrolli teostati nii, et üks mees (kohtunik või voorust vaba mängija) käis pikkade sammudega ruumis edasi-tagasi ja hüüdis sammude taktis vaheldumisi “valge – käik” ja “must – käik”, kuni kõik partiid lõpule jõudsid. Auhindu tavaliselt ei jagatud ja linna esivõistluste diplomid joonistas üks malesõber õlitööstuse ainetel tehtud graafilisi lehti jäljendades. Linna malesektsiooni esimeheks oli tollal õlivabrikute tööline – keevitaja Arvo Ruut.

Neljakesi Rakverre

1948. aasta alguses pidasime kaks võistlust Jäneda meeskonnaga. Võõrsil mängisime sealses tehnikumis. Kohtla-Järvel aga tekkis mängupaiga leidmisega probleeme. Tuletõrjedepoo selleks nagu ei sobinud. Võtsime õlivabrikute töölistest maletajate eestvõttel malelauad ja nupukarbid kaenlasse ja läksime koos jänedalastega õlivabrikute lähedal asuvasse barakki, kus päeval töötas söökla ja õhtuti korraldati tantsuõhtuid. Nii oli ka sel õhtul. Panime lauad ja toolid seinte äärest, niiöelda jõumeetodil, tantsupõranda keskele maha. Protestijaid ei olnud, tantsijad skandaali ei soovinud, sest nagu riietusest välja paistis, olid mitmed lahkunud oma töökohalt, õhtusest vahetusest. Grammofon lülitati välja ja võistlus võis alata.

Sama aasta kevadel kujunes meie linna maletajate jaoks suursündmuseks osavõtt Virumaa esivõistlustest. Organisaatoriteks olid rakverlased, eesotsas suure maleentusiasti Voldemar Matsoniga. 12 osavõtjaga turniirile anti Kohtla-Järvele neli kohta (Narva ja Sillamäe maleelust polnud siis veel midagi kuulda).

Rakverre sõitsid eduka kirimaletajana tuntud Valev Meriste, linna vastne tšempion Johannes Kangur, keskkooli 10. klassi õpilane Allan Onton ja allakirjutanu sama kooli 8. klassi õpilasena. Püüdsime Ontoniga end turniiriks ette valmistada. Minu kätte oli sattunud sõjaväelastest maha jäänud väikeseformaadiline saksakeelne maleõpik “Esimesed sammud”. Ega sealt palju midagi võtta polnud, kuid tähelepanu köitis üks lühipartii, kus valge ohverdab lipu ja annab kergete viguritega ilusa mati. Näitasin seda ka Ontonile, kellele partiikene samuti meeldis. Huvitaval kombel õnnestus mu koolivennal Rakveres püüda sellesse avangulõksu kaks meest.

Ettevaatust – lõks!

Ei mäleta enam, kas päris esimeses või teises voorus sai valgetega mänginud Onton vastaseks Rakvere noormaletaja Juljus Korkmanni. Partii arenes nii: 1.e4 e5 2.Rf3 d6 3.Oc4 h6? 4.Rc3 Og4? (Nüüd avaneski Ontonil võimalus rakendada kodust ettevalmistust.) 5.Rxe5! Oxd1 (Korkmann tegi selle käigu kiiresti. Muidugi polnud ta avangulõksuga tuttav ja arvas ilmselt, et Kohtla-Järvelt tulnud noormees on üsna algaja ja tahab ratsuga f7-lt kahvlit panna...) 6.Oxf7+ Ke7 7.Rd5 matt!

Mäletan, et partii tekitas pealtvaatajate ja mõnede mängijate seas tõelist sensatsiooni. Kuid see polnud kõik. Kaks vooru hiljem kohtus Onton vanemaealise kurttumma rakverlase Elmar Õunapuuga. Kuni musta kolmanda käiguni kulges mäng eelnenuga analoogselt. Nüüd aga järgnes 3…Rc6 (Küllap oli Õunapuu jälginud eeltoodud partiid ja valis parema jätku.) 4.Rc3 Og4 5.h3 (Kaval käik, mille Onton mõtles välja laua taga ja mille sügavat mõtet vastasmängija ei taibanud.) 5…Oh5? 6.Rxe5! (Jälle!) Rxe5 7.Lxh5 Rxc4 8.Lb5+ ja valge jäi pärast ratsu löömist enametturiga, mille realiseerimine erilisi raskusi ei valmistanud. Hiljem silmasin viimasega täpselt sarnast varem mängitud partiid ühes avangulõksude kogumikus, siis ei teadnud me aga eelkäija olemasolust midagi.

Kuivõrd tähtis on elementaarse avanguteooria tundmine, näitas ka allakirjutanu partii rakverlase Alfred Intsaarega. Suhteliselt kogenud vastast õnnestus üllatada variandiga, mis oli meelde jäänud Paul Kerese “Malekoolist”: 1.e4 e5 2.Rf3 Rc6 3.Ob5 Rd4 5.Oc4 b5? 6.Oxf7+! Kxf7 7.Rxd4 exd4 8.Lh5+ ja pärast 8…Ke7 9.Le5+ Kf7 10. Ld5+ võitis valge kvalitee ja lõpuks ka kogu partii.

Virumaa esimaletaja tiitli sai küll rakverlane Harry Sepp, kuid Kohtla-Järve maletajad võisid oma esinemisega enam-vähem rahule jääda: Meriste sai 2. koha, Kangur ja Onton jäid jagama 4.-6. ja allakirjutanu 7.-9. kohta.