Lõbusaid juhtumeid malemaailmast

Print

Praktiline elu on näidanud, et suurtel ja nimekatel inimestel on sageli veidrad kombed ning iseloomujooned. Keegi ei naera neid muidugi välja, pigem suhtutakse neisse heatahtliku huumoriga.

Kõik käesolevas artiklis esitatavad lood on lõbusad, humoorikad ja peaasi, tõsilood maleturniiridelt ja juhtumid malemeistrite endiga. Neid lugusid võivad lugeda ka inimesed, kes malekäike ei tunne.

Politsei segas vahele

Ernst Grünfeld (1893-1962) oli närviline ja hajameelne maletaja. 1923. aastal Mährische Ostraus ärkas ta, silmitses kella ja tegi hirmuga kindlaks, et kell on juba peaaegu kolm. Kiiresti nagu tuletõrjuja hüppas ta justkui häire puhul voodist välja, riietus ja jooksis läbi linna turniirisaali suunas, sest kell kolm pidi algama tema partii Emanuel Laskeri (1868-1941) vastu. Väga tähtis partii esikoha suhtes.

Juba peaaegu 20 minutit jookseb hingetu Grünfeld raskelt läbi vaiksete, tühjade, kitsaste tänavate. On kummaline mõtleb ta isekeskis, et mitte ühtki autot ei sõida mööda. Viimaks põrkab ta kokku politseinikuga ja küsib: “Vabandage, millal sõidab järgmine tramm?” “Kell kuus hommikul,” vastab politseinik. “Kell kuus? Ja mis kell praegu on, kui ma küsida tohin,” pärib Grünfeld. “Kell kolm varahommikul,” sõnab politseinik. Grünfeld hingeldas nagu maratonijooksja, vaatas ümberringi ja sõnas vaikselt: “Ma isegi imestasin, et on nii pime ja rahulik.”

Nii ei jäänudki tal muud üle, kui koju minna, voodisse heita ja veel 12 tundi partiid Laskeriga oodata. Sõnum sellest varahommikusest jalutuskäigust tungis mingil viisil ka turniirisaali. “Ja, ja, see on täpselt teie stiil. Igal pool tahate olla esimene ja sel viisil ka esimest auhinda kahmata. Aga nagu näete, politsei on end vahele seganud,” heitis Lasker Grünfeldi üle järgmisel päeval nalja.

Atlandi ookeani meister

Ühendriikide noor tšempion, suurepärane rünnakumängija Frank Marshall (1877-1944) sõitis 1909. aastal laevaga New York’ist Liverpooli. Suitsetamissalongis mängiti iga päev malet, kuid Marshall käis seal ruumis vaid selleks, et oma sigaretil maitsta lasta. Kord pälvis ta tähelepanu üks kummaline seis ja ta ei suutnud märkust tegemata jätta: “Kui te ohverdate lipu g6l, siis võite anda neljakäigulise mati.” “Palun hoidke oma märkused endale,” kaitses end mees, kes pidi saama neljakäiguse mati. “Kui te aga seda mängu nii hästi mõistate, siis võiksite ehk minu vastu mängida. Olen selle laeva tšempion, seni pole mind veel keegi löönud.” “Olen rõõmus, et ma tutvusin ühe tõelise laevatšempioniga, aga üheks partiiks, tõtt öelda, pole mul mingit soovi,” vastas Marshall kerge kummardusega ja valmistus lahkuma. “Pole vaja karta, istuge rahulikult siia ja mängige, ma annan teile vankri ette,” heitis Atlandi ookeani meister nalja sigariga mehe üle. “Väga armastusväärne, aga vankrit ei saa ma teilt mitte vastu võtta. Kui te tingimata mängida tahate, siis annan mina teile vankri ette,” vastas Marshall.

See oli iseteadliku ookeaniauriku tšempioni jaoks juba liig mis liig ja ta kuulutas pidulikult: “Mitte keegi, kuulete, mitte keegi ei või mulle vankrit ette anda. Aga teate mis? Me mängime 20, ei 50 dollari peale nüüd ja kohe!” Marshall vastas külma rahuga: “Suurima heameelega ma mängiksin teie vastu koguni 150 dollari peale, aga see ei oleks minust ilus. Minu nimi on Frank Marshall.” Atlandi ookeani meister jäi imestusest avatud suuga seisma ja polnud võimeline kahe minuti jooksul vastama.

Konnasööjad

Groningeni turniiril 1946. aastal kohtusid kaks vana rivaali Milan Vidmar (1885-1962) ja Osip Bernstein (1882-1962). Esiti sõpraderingis kohvikulaua taga, hiljem meistriteringis malelaua taga. Elukutselt teadlane ja ülikooliprofessor Vidmar istus käed võimsal kumeral kõhul ja naerutas kõiki.

Ka Bernstein tahtis midagi head pakkuda ja rääkis järgmise loo: “Olid kord kaks šotlast, kes pidevalt kihla vedasid. Nii vedasid nad kord kihla ühe šillingu peale, et üks neist sööb ära elusa konna. Üks šotlane sõigi konna ära ja teine pani raha lauale. Kuna kihlveo võitja polnud ihnuskoi, siis andis ta oma kolleegile, kes šillingu kaotusest väga tusane oli, võimaluse oma kaotatud raha tagasi saada. Šillingu eest tuli aga ära süüa elus konn. Nii oli lõpuks mõlemal šotlasel konn kõhus ja oma šilling taskus.”

Nali oli hea ja kohvikuseltskond tänas jutustajat kiiduavaldusega. Hoogu sattununa sõnas Bernstein, et ta homses partiis Vidmari vastu peab leppimatut võitlust kuni viimse hingetõmbeni ja kuni viimse etturini ning mitte mingisugust viigilubamist professor Vidmarile ei tule. Kuid ka parimad kavatsused ei suuda vastu seista objektiivsetele tingimustele. Bernsteinil olid valged malendid ja ta juhtis mängu šoti gambiiti. Sellest šoti gambiidist olenes palju: koht turniiritabelis, prestiizh, kihlvedu, lühidalt – kõik nagu tolles šoti anektoodis.

20. käigu juures paistis laual olev seis vältimatu viigina. Seda enam suurenes Bernsteini kangekaelsus ja võitlustahe. Vidmari ülesanne oli raske, tuli säilitada jõudude tasakaal. Mõlemad nägid vaeva veel kümme, veel kakskümmend, veel kolmkümmend viis käiku. Ei üks ega teine pool tuhmistanud oma au viigipakkumise läbi. Lõpuks olid aga laual vaid kolm vigurit: valge kuningas odaga ja must kuningas. Sellistes tingimustes pole teatavasti mõtet mängu jätkata.

Higine Vidmar küsis laua tagant tõusvalt näost punaselt Bernsteinilt peale viigiga lõppenud partiid: “Öelge mulle, palun, miks me mõlemad need konnad õgisime?”

Väike viga viis kaotuseni

Läbi aegade üheks Inglismaa suurimaks maletajaks peetav Joseph Henry Blackburne (1841-1924) andis kord simultaani 25 laual. Tema üheks tugevaimaks vastaseks arvati kiilaspäine härra, kes viskipudeliga laua taha istus. Pärast kümmet käiku oli pudel lahti korgitud, järgmise kahe käigu järel oli ka klaas täidetud.

Blackburne astus oma järjekordset käiku tegema selle tugeva mängija laua juurde, käis odaga ja tühjendas sõõmuga laual oleva klaasi. Hiljem küsiti temalt, kuidas see juhtus, et ta tugevaks mängijaks peetud kiilaspead nii kiiresti võitis. “Väga lihtsalt. Minu vastane oli klaasi šoti viskit mulle ette andnud ja ma võtsin selle mööda minnes ära. Selle väikese vea läbi ta kaotaski partii” selgitas Blackburne.

Peterburi kutsarite hirm

Richard Teichmann (1868-1925), kellele oli vastumeelt isegi kõige väiksem jalutuskäik, armastas elada samas hoones, kus toimus turniir. Kui teda majutati turniiri toimumiskohast erinevasse hoonesse, siis pidas ta seda raskeks isiklikuks ülekohtuks ja ei läinud enesestmõistetavalt kunagi jalgsi turniirile. Nii ka omal ajal Peterburis.

Teichmann teadis ainult tänava ja hoone nime, kus mängiti. Turniiri esimesel päeval väljus ta oma hotellist, viipas voorimehele ja ütles talle soovitud aadressi. Tee ei olnud sugugi lühike, kuid 50 minuti pärast jõuti siiski kohale.

Vihane Teichmann ei läinud malelaua juurde, ta ruttas turniiri juhtkonna juurde ja nõudis järsult omale otsekohe teist hotelli ja seda päris turniirisaali lähedale. Turniirijuhid imestasid sellise soovi üle, viisid ärritunud meistri akna juurde ja näitasid talle, et hotell asub otse mängusaali vastas – ainult mõne sammu kaugusel.

Järgmisel päeval peatas Teichmann taas voorimehe ja nimetas talle lühidalt hoone nime, mille ette soovis sõita. Ka see ettevõtlik kutsar mõtles, et ei ole sugugi paha üht ühe silmaga võõrast veidi läbi linna sõidutada. Piitsahoop ja hobune hakkas liikuma. Juba kargaski Teichmann püsti kui kohutav kättemaksujumal ja mõjutas kutsarit mõne kepihoobi abil plaanitud suunda muutma. Kümme sekundit hiljem peatus hobune turniirisaali ees. Sõnum kummalisest mehest, sidemega üle silma ja kepiga käes levis kiiresti Peterburi kutsarite vahel ja sellest peale sõitis Teichmann alati kõige lühemat teed pidi üle kitsa tänava.

Hoopleja Janovski

Omal ajal Pariisis Cafe de la Regence malesaali piiramatu valitseja olnud David Janovski (1868-1927) oli eeskujulikult suuremeelne, peenetundeline ja distsiplineeritud mängija, seda seni, kuni ta partiiseis oli hea. Sõnatult ja liikumatult võis ta vigureid vaadata, kõik tema mõtted ja tunded olid allutatud ühele eesmärgile. Kui ta aga kaotas, siis tulid tema sisemusest kuuldavale kümme kehakat kuradit. Sellega lõppes ka tema peenetundlikkus ja distsipliin.

“Teil oli õnne, teil oli kohutavalt õnne,” ütles ta ärritunult enda võitjale. “Niisugusele nõrgale mängijale nagu teie võin ma igal ajal ratsu ette anda ja ikkagi mugavalt võita...” Malemeistrid, kes võisid kiidelda võiduga Janovski üle, teadsid juba tema kombeid ja ebaviisakust ning mõistsid tema temperamendipurset pärast iga kaotatud partiid.

Suurmeister Amos Burnile (1848-1925), kes ühel turniiril esikoha võitis samal ajal kui Janovski tunduvalt tahapoole jäi, oli see kõik aga uus. Kui Janovski pärast turniiri temale kättemaksuhimuliselt sosistas, et ta õnneseenele igal ajal võib etturi ette anda ja vaatamata sellele teda kümme korda järjest võita, võttis Burn sõnast kinni ja nõudis Janovskilt selle lubaduse kohest täitmist.

Janovski pidi tahestahtmata laua taha istuma, ühe etturi kõrvale panema ja oma sõnu tõestama asuma. Silmnähtavalt oli Burnil jälle õnne, sest ta võitis avapartii õige varsti. Janovski vaikis ja tahtis lahkuda.

“Jääge ilusasti istuma, me mängime veel ainult üheksa partiid,” takistas teda Burn. Burn võitis üheksa korda järjest, kümnes partii lõppes viigiga.

Male-, elu- ja rõõmupoeet Samuel Loyd

Samuel Loyd (30.01.1841 Philadelphia-10.04.1911 New York) oli viljakas maleülesannete koostaja. Arvestades tõsiasja, et seal, kus ilu on väärtuse kriteerium ja mõõt, kus ei tohi anda kiirustavat ja lõplikku hinnangut, peame seisma vastu kiusatusele öelda, et ta oli suurim maleprobleemide komponist, kes kunagi on elanud, ja rahulduma kinnitusega, et ta oli üks suurimatest.

Kuulsad probleemid

Loydi tuntakse ülesande kaudu, kus Karl XII mängis suures lahingumüras partii malet ja teadvustas oma partnerile, minister Grothersenile ette kolmekäigulise mati. See ülesanne ilmus väljaandes “Chess Monthly” 1859. aastal.

Valged: Kf5, Vg7, Re1, E: g2, h2

Mustad: Kh5, Of2, E: g3, h6

Korraga lendas kuul ja pühkis laualt Rootsi kuninga ratsu. Grothersen tahtis kadunud hobu otsima minna, kuid Karl XII säilitas rahu ja selgitas, et annab ilma selle vigurita neljakäigulise mati.

Äkki ilmus välja uus kuul ja viis laualt ka valge etturi h2, kuid nüüdki ei kaotanud Karl XII pead ja kuulutas oma vastasele ette viiekäigulist matti. Selle muinasjutulise ülesande koostaja, nagu ka paljude teiste kuulsate ülesannete koostaja, ongi ameeriklane Loyd.

Kolmekäigulise lahendus: 1.Vxg3! Oxg3 2.Rf3 või 1…Oxe1 2.Vh3+. Neljakäigulise lahendus: 1.hxg3! Oe3 2.Vg4 Og5 3.Vh4+ Oxh4 4.g4++. Viiekäigulise lahendus: 1.Vb7! Oe3 2.Vb1 Og5 3.Vh1+ Oh4 4.Vh2 gxh2 5.g4++ või 1…Og1 2.Vb1 Oh2 3.Ve1 Kh4 4.Kg6 ja 5.Ve4++.

Olgu lisatud, et kahekordse kirimale maailmameistri Tõnu Õimu andmeil koostas tuntud Baltimaade malemeister Friedrich Amelung selle kuulsa Loydi ülesande põhjal veel ka kuuekäigulise matiülesande (valged: Kf5, Re1, E: g2, h2 ja mustad: Kh5, Of2, E: g3, h6). Lahendus on järgmine: 1.Rf3! Oe1 2.Rxe1 Kh4 3.h3 Kh5 4.Rd3 Kh4 5.Rf4 h5 6.Rg6++.

Õimu andmeil kuulus Amelung maailma esimese rahvusvahelise maleturniiri Londonis 1851. aastal võitnud Adolf Andersseni sõpruskonda ja käis temaga Saksamaal mängimas, 1867. aastal kohtus ta seal ka Loydiga. Mainitud kuuekäigune ilmus 1900. aastal Amelungi poolt välja antud malelehes “Baltische Schachblätter”. Kõik märgid näitavad, et selle looja on Amelung.

Oma esimese ülesande koostas Loyd väidetavalt 10-aastaselt, kuni raugaeani komponeeris ta mitmesuguseid 2-, 3-, 4-, 5-, 6-, 7- ja 8-käigulisi matiülesandeid, erinevaid abi- ja isematistamise nõudega ülesandeid, malenaljatlemisi, anekdoote ja kõikvõimalikke muid mõistatusi.

Nii asetas ta malelauale vaid lipu ja andis lugejatele ülesande: leida 14 käiku, mis viiksid lipu läbi kõigi malelaua ruutude. Või näiteks, malelaual asuvad ainult kaks kuningat (valge e2-l ja must e7-l) ja probleemilahendaja pidi vähimate käikude arvuga jõudma antud seisuni.

Duell maailmameistriga

Wilhelm Steinitz oli malekuningas ja Loyd probleemmalekuningas. Malekuningas paraku ei tunnustanud kuulsat problemisti. Ta ütles, et Loyd ei võida tema vastu mitte ühtki partiid viiekümnest, samas kui tema iga ülesande kiiresti lahendab. See vihastas Loydi ja ta kutsus Steinitzi välja originaalsele kahevõitlusele. Duell seisnes järgmises: kas Steinitz suudab Loydi ülesande lahendada kiiremini, kui viimane selle koostamiseks aega vajas.

Loyd võttis viivitamatult istet ja koostas kolmekäigulise ülesande. Selleks kulus tal üheksa minutit ja kaksteist sekundit. Seejärel ulatas ta ülesande Steinitzile ja hakkas jälgima oma kella sekundiosutit. Möödus neli minutit ja viiskümmend sekundit, kui Steinitz näitas koostajale lahenduse kõigi kolme mativariandiga.

Siiski, sellest ajast alates tunnustas Steinitz imetlusväärset Loydi kuningriiki. “Ka mina tahtsin kord koostada kolmekäigulise ülesande,” tunnistas ta Loydile. “Kaks päeva piinasin end koostamisega ja sellegipoolest see mul ei õnnestunud.”

Mida vanemaks Loyd sai, seda mitmekülgsemaks muutusid tema huvid. Ta tundis heameelt vistist ja mängis seda õhtuti oma poegade ja sõpradega, talle läks südamesse piljardimäng. Kord sai ta kuulsaks karamboolimeistriks (karambool – ühe löögiga kahe piljardipalli tabamine).

Samuti ei lasknud Loyd mööda võimalust, et muretseda raamatuturult uus, äsjailmunud trükis ja ei jätnud ta ka vahele ühtki uut teatritükki. Kui Loyd oli üksinda, siis vajas ta aga oma meelelahutuseks ei midagi muud kui malemängu. Ta oli male-, elu- ja rõõmupoeet!

Karel Opocensky ja Vitezlav Houška raamatu “Lõbusat malemaailmast” põhjal koostanud Otto Lahi