Kuhu lähed, Eesti male ?

Print

Eelmise nädala Eesti Spordilehe vaateküljel mõtiskleti kolme populaarse pallimängu: jalg-, korv- ja võrkpalli hetkeseisu üle. Seda seoses peatreenerite puudumise või vahetumisega. Tänases vaateloos tahaks anda lühikese ülevaate meie male hetkeseisust, sest juba homme avatakse Hispaanias Mallorcal 36. maleolümpia.

Male oli möödunud sajandil eestlastele üks enim kuulsust toonud spordiala. Asjata ei valitud Paul Kerest eelmise sajandi suurkuju valimistel sportlaseks number üks. Tahapoole jäid mitmed olümpiavõitjad.

Maleolümpiatel jäi Kerese kontosse üks eriti hinnaline pronks, 1939. aastal osales Argentina pealinnas Buenos Aireses Eesti veel iseseisva riigina. Meie meeskonna võimalusi hinnati kõrgelt juba enne turniiri algust, pronksile jõudmine polnudki väga suur üllatus. Paraku muutis Teine maailmasõda toonaste pronksimeeste elukäiku kardinaalselt.

NSV Liidu koondises osales Keres maleolümpiatel Helsingis 1952, Amsterdamis 1954, Moskvas 1956, Münchenis 1958, Leipzigis 1960, Varnas 1962 ja Tel Avivis 1964. Meie suure kodumaa meeskond oli toona ületamatu, Keres krooniti seitsmel korral maleolümpia võitjaks. 1959. ja 1962. aastal valiti Keres Eestis aasta parimaks sportlaseks.

Kerese jälgedes seadis möödunud sajandi lõpukümnendeil hoogsalt sammu Jaan Ehlvest. Ka Ehlvest tituleeriti Eestis kahel korral aasta edukaimaks, 1987. ja 1989. aastal kuulus talle parima meessportlase au. 1988. aastal mahtus Ehlvest Kreekas Thessalonikis maleolümpial võidutsenud NSV Liidu koondisse. Hilisematel maleolümpiatel on ta mänginud iseseisva Eesti eest.

Meeskond läheb olümpiale tugevaimas koosseisus

Viimastel aastatel on Ehlvest mänginud peamiselt turniiridel USAs. Tema tegemistest on Eestimaal vähe kuulda olnud. Vaevalt enamus inimestele üldse ütlebki midagi kuskil kaugel USAs saavutatud turniirivõit. Kui tugev oli koosseis ja milline on sealne mängutase jääb tihti selgusetuks.

Viimasel ajal tegeleb Ehlvest kuuldavasti raamatu kirjutamisega. 2001. aastal ilmus suurmeistri sulest eestikeelne raamat „Mäng 1999“. Kohati ootamatult avameelse raamatu abil sai jälgida Ehlvesti ühte maleaastat. Lugejale sai selgeks, et maletaja, ka tipule väga lähedal paikneva maletaja elu pole sugugi kerge.

Mõne aastaga pole suurt midagi muutunud. Vahest ehk see, et taas on kaks eestlast FIDE reitingutabelis esisaja piirimail. Mõned aastad tagasi kuulus koos Ehlvestiga maailma tippu varalahkunud Lembit Oll. Tänasel päeval on Ehlvest taas kindlalt esisajas, Külaotsa lahutab esisajast vaid umbes viisteist reitingupunkti.

14.-31. oktoobrini Hispaanias toimuval maleolümpial mängib Eesti meeskond koosseisus: Jaan Ehlvest (FIDE reiting 1. oktoobri seisuga 2631), Kaido Külaots (2597), Meelis Kanep (2475), Aleksander Veingold (2473), Olav Sepp (2455) ja Tarvo Seeman (2421).

Esmakordselt peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ei kuulu kahjuks koondisse rahvusvaheline suurmeister Mihhail Rõtšagov (2442), kes on mänginud kõigil peale 1991. aastat toimunud maleolümpiatel (Manilas 1992, Moskvas 1994, Jerevanis 1996, Elistas 1998, Istanbulis 2000 ja Bledis 2002). Vaatamata Rõtšagovi mittemängimisele võib julgelt väita, et Eesti meeskond läheb Hispaaniasse tugevaimas võimalikus koosseisus. Loodetavasti on ka meeskonna sisekliima hea ning koondisel õnnestub jõuda esikahekümne piirimaile, mis oleks igati korralik saavutus enam kui saja meeskonna konkurentsis.

Naiskonda saadab üks skandaal teise järel

Naiskond mängib koosseisus: Tuulikki Laesson (2254), Leili Pärnpuu (2227), Viktoria Baškite (2206) ja Margit Brokko-Olde (2114). Naiskonna puhul oli kuni eelmise nädalani suurim üllatus Tatjana Fomina (2207) eemalejäämine. Fomina on sarnaselt Rõtšagovile osalenud kõigil peale Eesti taasiseseisvumist toimunud maleolümpiatel, ta on alati edukalt mänginud koondise esimesel või teisel laual. Fomina mittearvamisest olümpianaiskonda kirjutas Eesti Spordileht 18. augustil, tänases lehes avaldab samal teemal arvamust staažikas maletreener, Ehlvesti talendi avastaja Tõnu Truus. Paljude maletajate arvates oli Fomina koondisse mittearvamine väga vale otsus.

Eelmisel nädalal lahvatas aga uus skandaal, kui selgus, et ka tänavune Eesti naiste meister Monika Tsõganova (2211) jääb maleolümpialt kõrvale. Nagu kirjutas laupäevane Eesti Päevaleht on Tsõganova ja Eesti Maleliidu vaheline rahaline konflikt väga inetu.

Eesti Maleliidu tegevjuht Hendrik Olde väidab ühte, Tsõganova midagi sootuks muud. Tsõganova ütles päevalehele antud intervjuus: “Siin läheb sõna sõna vastu.” Täpselt nii see paraku ongi. Milline on tegelik tõde, teavad vaid asjaosalised.

Kaotajaks jääb igal juhul Eesti male. Sõitnuks naiskond olümpiale võimalikus tugevaimas koosseisus Pärnpuu, Tsõganova, Fomina ja Baškite, võinuks loota väga head tulemust. Staažikad meistrid ja nooruke Baškite olnuks suurepärane kooslus.

Laessoni ja Brokko-Olde mängutugevus näib nelja eelpoolnimetatu omast nõrgem, sest Laesson pole mänginud viimased kuus aastat ja Brokko-Olde on teistest selgelt nõrgema FIDE koefitsendiga ja tal puudub rahvusvahelise meistri tiitel. Olümpial läheb tal väga raskeks, sest kõik üritavad tema vastu võidupunkti just eelpoolnimetatud kahe fakti tõttu.

Kahju, et asjad nõnda on läinud. Just naiskond on olümpial pea alati väga hästi esinenud, praeguse koosseisu ja skandaalide taustal peab küll olema ülim optimist, et naistelt head tulemust oodata.

Hispaanias valitakse ka 2008. aasta maleolümpia korraldaja. Tallinna kõrval on teine kandidaat Dresden. Eesti Maleliit on olümpia korraldusõiguse saamise nimel teinud väga palju tööd. Olümpia läbiviimine on kulukas ettevõtmine.

Lugedes laupäevasest Postimehest, kuivõrd raske on malele raha saamine ja milliste eelarvesummadega manipuleerib Dresden olümpia endale saamise nimel, tabasin end ühtäkki mõttelt, et Tallinna kandidatuurile võib taas osaks saada kahe aasta tagune saatus, mil lõpphääletusel saadi hävitavalt lüüa Torinolt. Tahtmatult tekib ka küsimus, kas Eesti üldse saakski maleolümpia korraldamisega hakkama, kui kodustki maleelu saadavad skandaalid.

EESTI VÕISTKONNAD MALEOLÜMPIAL

• Varssavi (Poola) 1935. 11. koht (20 võistkonda), 37,5 punkti 76st (+27, =21, -28).

• Vaheolümpia München (Saksamaa) 1936. 10. koht (21 võistkonda), 90 punkti 160st (+68, =44, -48).

• Stockholm (Rootsi) 1937. 7.-8. koht (19 võistkonda), 41,5 punkti 72st (+27, =29, -16).

• Buenos Aires (Argentina) 1939. 3. koht (27 võistkonda), 46,5 punkti 76st, millest eelturniiril 13 punkti 20st (+11, =4, -5) ja finaalturniiril 33,5 punkti 56st (+35, =23, -18).

• Manila (Filipiinid) 1992. Mehed 23.-28. koht (102 võistkonda), 31 punkti 56st (+17, =28, -11). Naised 10.-12. koht (62 võistkonda), 24 punkti 42st (+18, =12, -12).

• Moskva (Venemaa) 1994. Mehed 15.-18. koht (124 võistkonda), 32,5 punkti 56st (+20, =25, -11). Naised 6.-8. koht (81 võistkonda), 24,5 punkti 42st (+16, =17, -9).

• Jerevan (Armeenia) 1996. Mehed 49.-56. koht (114 võistkonda), 28,5 punkti 56st (+15, =27, -14). Naised 13.-22. koht (74 võistkonda), 23,5 punkti 42st (+19, =9, -14).

• Elista (Kalmõkkia) 1998. Mehed 39.-49. koht (110 võistkonda), 27,5 punkti 52st (+12, =31, -9). Naised 16.-20. koht (72 võistkonda), 22 punkti 39st (+16, =12, -11).

• Istanbul (Türgi) 2000. Mehed 17.-25. koht (126 võistkonda), 32 punkti 56st (+19, =26, -11). Naised 21.-29. koht (86 võistkonda), 22,5 punkti 42st (+15, =15, -12).

• Bled (Sloveenia) 2002. Mehed 37.-45. koht (134 võistkonda), 30,5 punkti 56st (+16, =29, -11). Naised 42.-50. koht (89 võistkonda), 21 punkti 42st (+16, =10, -16).