Valter Heuer - täie tervise juures

Print

Kurioosne lugu juhtus Tallinnas, Eesti klubide esivõistlustel: kaheksakümmend maletajat seisid leinaseisakus, et mälestada tuntud maletajat ja ajakirjanikku Valter Heuerit. Kui hakati kirjutama nekroloogi, otsustati helistada Heueri abikaasale. Vastu võttis... “kadunuke” ise.

Kogu eksitus sai alguse sellest, et ühte Eesti ajalehte oli kahetsusväärsel kombel sattunud vale kuulutus. Elurõõmsa inimesena Heuer ise arusaamatusest numbrit ei teinud, muretsedes vaid tema pärast muretsejate pärast. Vastupidi, tööindu oli juurdegi tulnud.

Valter Heuer kerkis Eesti paremikku viiekümnendate aastate alguses, Eesti koondisse kuulus ta ligi 25 aastat. Korra, 1976. aastal, õnnestus tal tulla ka Eesti meistriks, millega käis kaasas õigus osa võtta Paul Kerese rahvusvahelisest mälestusturniirist. Sellest osavõtt oli tolleaegsetele tippudele peaaegu ainuke võimalus võistelda rahvusvahelisel areenil.

Rohkemgi kui maletaja, väärib märkimist Heueri (aja)kirjanikutegevus. NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel kandis Heuer tihti topeltkoormust: tal tuli vastastega heidelda malelaual, pärast partiid aga saata põnevaid ja vaimukaid kommentaare ajalehtedele. Sümpaatne on, et Heuer ei ole kunagi malesse suhtunud kui sporti, vaid kui kultuuri osasse. Tema tribüüniks on spordilehtede kõrval ikka olnud kultuuriajalehed - Sirp, Eesti Ekspress, Postimees... Tema kirjutatud on Eesti üks paremaid olümpiaraamatuid “Tokyo 64”. Hetkel on tal käsil raamat eestikesksest Euroopa maleajaloost.

Omaette teema on Valter Heuer ja Paul Keres. Raamatu “Meie Keres” esimene osa ilmus juba 1977. aastal. Nõukogude ajal kirjutatud raamatut on põnev tänapäevalgi teist-kolmandat korda üle lugeda. Millal siis ilmub II osa, on Heuerilt vist juba sadu kordi küsitud. Kirjanikuhärralt on tulnud mitmeid, enamjagu põiklevaid vastuseid.

Meelde on jäänud üks mõistulugu, kus Heuer kirjutab, kuidas ühes partiis Keres-Kotov mitukümmend aastat hiljem ühele poolele võitev käik leiti. Ilmne vihje sellele, et ka Kerese “elupartiis” tuli uute aegade saabumisega päevavalgele üha uusi ja uusi fakte.

Kõiki maailma inimesi aga ei jõua küsitleda, igaühel on oma, tema enda arvetes see kõige tähtsam tõde. Jääb loota, et “Meie Kerese” teine osa ükskord siiski ilmub. Põnevad küsimused - miks Keres ei põgenenud sõja lõppedes läände? Kuidas Keres, mängides kogu sõjaaja fashistliku Saksamaaa turniiridel ja olles niimoodi kaudselt sellele rezhiimile lojaalne, pääses hiljem suhteliselt kergelt nõukogude repressioonidest? - pole ju siiani Valter Heuerilt õiglast, argumenteeritut ja vastuvaidlematut vastust saanud.

Valter Heuer - Uno Mikkov, Eesti meistrivõistlused, Tartu 1962

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. a3 O:b3 5. b:c3 Re4 (tolleaegne moevariant) 6. Lc2 f5 7. f3 Lh4+ (selle käiguga võidab must peaaegu forsseeritult kvaliteedi, lipp jääb aga ohtlikult mängust välja) 8. g3 R:g3 9. h:g3 L:h1 10. Rh3 Lh2 11. Of4 g5 12. O:c7! g4 13. f:g4 f:g4 14. Rf2 Vf8 15. R:g4! Lh5 (ilmneb, et must ei saa lüüa 15. ... V:f1+ 16. Kd1! Lh1 17. V:h1 L.f1 18. L:h7 matirünnakuga) 16. Re3 Lg6 17. Ld2 d5 18. Og2 Rc6 19. c:d5 e:d5 20. R:d5 Oe6 21. Le3 Lf7 22. Rf4 Kd7 23. d5! ning mõne käigu pärast must alistus